KOLMTEIST - HAVANNA
13
HAVANNA
NOVEMBER 2022
Marabana Cuba toimub kord aastas novembris koloriitse Kuuba pealinnas Havannas. Nagu tavaliselt, registreerin ennast maratonile umbes pool aastat varem ja sain ka registreeringu kinnituse e-mailile aga siis järgnes pool aastat täielikku vaikust. Kui enamasti saadavad spordivõistluse korraldajad erinevaid pakkumisi, meeldetuletusi, treeningplaane, siis seekord täielik vaikus. Ei mingit spämmi aga samas ka teadmatus, et kas võistlus üldse toimub, sest tänu koroonaviirusele jäi aasta varem maraton ära. Minu paljudele kirjadele ei vastata aga siis üks päev enne väljalendu saabus kauaoodatud kinnitus, et olen ikka spordipeole oodatud.
Havanna õhtupimedus võtab meid vastu kariibidele omase troopilise soojusega. Lisaks heitgaasid, mis on segunenud magusa sigari lõhna ja kirbe lõkkevinguga. Lennujaama esisel parkimisplatsil hakkavad silma ainult Nõukogude Liidu päritolu Moskvichid. Valime kollase. Auto oli seest päris kole, ustel puudusid polstrid ja kunstnahast istmed narmendasid. Sõitsime pilkases pimeduses Havanna poole, tunned kuidas auto auklikul teel rappub, nii et sisikond tahab seest välja hüpata. Esimene mõte on tõesti see, et kuhu me oleme sattunud? Pärast pooletunnist taksosõitu jäi auto äkki seisma ja sohver palus meil lahkuda, viipas käega maja poole, mis peaks olema meie kodu paariks päevaks. Astusime pimedale tänavale, korraks oli tunne, et kui see nüüd õige koht ei ole, et kuidas me selle õige koha peaksime üles leidma. Majanumbreid ka ei paistnud ja nii me hakkasime, siis neid uksi ükshaaval läbi kloppima aga meie õnneks õige uks avanes ja väsinult aga rõõmsalt astusime hubase kodumajutuse Aimara's Hotel Boutique eestuppa.
Aimara Hotels Boutique eestuba
Casa particular ehk eraomanduses olev majutuskoht on hea vaheldus hotellidele. Kodumajutust on võimalik broneerida otse kodulehelt, erinevatel platvormidel ja majade seintel on sinist värvi, natuke T tähte meenutav logo. Hind on hotellist tavaliselt ka soodsam, kuigi kõik mugavused koos internetikasutusega on olemas. Sisustus on lihtne aga stiilne ja ajastutruu. Elades kuubalastega koos, saab vahetu ülevaate nende elustiilist, kultuurist, kommetest. Pererahvas on sõbralik ja abivalmis. Nüüd oleks vaja leida veel söögikoht, sest tühja kõhuga ei saa ju magama minna.
Õhtul mõõda pimedaid, auklikke, ilma kõnniteedeta tänavaid restorani otsides hakkas silma ühe maja seina külge riputatud Rootsi lipp. Avatud akendest kostub “Candela” ansambli Buena Vista Social Club esituses. Otsustame lähemalt uurida ja selgub et oleme ühe jalaga astunud Rootsimaale, restorani Casa Miglis, mille omanik on Michel Miglis, Rootsi-Kreeka päritolu filmitegija ja kunstnik. Ta avas Casa Miglise 2013. aastal, et tuua Havannasse Rootsi ja Kuuba toidukultuuri kombinatsioon. See restoran peaks peegeldama Miglise nägemust unikaalsest kohast, kus kohtuvad Euroopa jahedus ja elegants ning Kuuba kuumus ja energia. Esimesest Kuuba ehmatusest üle saanud, tundub see söögikoht täielik paradiis kuigi eeldasin, et hinnad on odavamad aga väidetavalt on Kuubal topeltmenüüd, ühed kohalikele ja teised turistidele.
Järgmise päeva hommikul päikesevalguses avaneb Havanna tõeline pale kogu oma hiilguses. Elame Centro Habana linnaosas, Havanna kuulsast merepromenaadist Malecon vaid kiviviske kaugusel.
Malecon
Malecon on paljude habanerode lemmikpaik, kus palaval päeval Atlandilt lõõtsuv tuul ookeani lained üle kaldakaljude paiskavad ning jahutust pakuvad ja ööseks jahedust toovad. Lained kerkivad üle müüri ja voolavad üle sõidutee, jättes maha valged vahutäpid. Need, kes saavad endale lubada luksust vanade ameerika kabriolettidega mööda seda bulvarit kihutada, naudivad mõnusat briisi. Milline privileeg! Malecon on koht, kus käiakse kala püüdmas, päikeseloojangut nautimas, mööda promenaadi jalutamas.
Centro Habana on elav, autentne ja suurepärane piirkond kohaliku elu kogemiseks. Väsinud koloniaalstiilis hooned, mis hädasti remonti vajaksid. Kohalikud putitavad tänava ääres autosid, müüvad puuviljakärudel värskeid aiasaaduseid ja lilli. Koristamine on siin üleväärtustatud, ehitusjäätmed ja kõik muu mittevajalk mida kodudest tänavale pillutakse, on pigem kunst kui prügi. Aeg justkui seisab, kuid samal ajal tuksub see linnaosa kogu südamest.
Centro Habana on nagu arhitektuurimuuseum, kus on välja pandud kõik ideed, mis inimestel on pähe turgatanud. Majad seisavad tudisedes sammaste vahel, nagu oleks just kuulirahe alt välja tulnud, katused on läbi vajunud. Suur osa linnaosast vajaks hädasti kapitaalremonti. Majade vahele on tõmmatud nöörid, kus nad oma päevinäinud pesu kuivatavad. Siis veel eraldi nöörid kilekottide kuivatamiseks. Inimesed passivad niisama tänavanurkadel, jalutavad laisalt salsasammul ringi või siis müüvad midagi. Mingi hetk tuleb vastu seajalutaja ja hobukaarik on täiesti tavaline transpordivahend.
La Habana Vieja ehk vanalinn on võrreldes Centro Habanaga rohkem restaureeritud. See UNESCO maailmapärandi nimistusse kuuluv linnaosa on täis koloniaalajastu arhitektuuri. Käänulised kivisillutisega tänavaid on mõnes kohas nii kitsad et jalakäijatel on raske üsteisest mööda pääseda, rääkimata autodest. Selline planeering võis olla tingitud kas linna kaitsmisest või siis soovist päikese eest varju leida. Siin on palju elavat muusikat, kunsti ja kultuurilist energiat. Churros’e müügileti taga on alati järjekord.
Majade akendest küünitavad välja vanaprouad, mis on nagu iga fotokunstniku unistus. Jinterod kleebivad sulle igal võimaluse külge, et väikese tasu eest linna tutvustada või natuke suurema summa eest võltssigareid müüa. Nii elav ja värvikas ja need suurepärased karakterid ja huvitavad koloriidid!
Siin asuvad ka parimad hommikusöögikohad ja restoranid (olen juba täiesti kindel, et Kuubal on topeltmenüüd, ühed kohalikele ja teised turistidele).
La Habana Vieja’s asub ka “El Floridita”, mis on Havanna üks ikoonilisemaid baare ja tuntud kui Daikiri kokteilide kodu. Seda populaarset baari armastas väisata ka Ernest Hemingway. El Floridita on justkui Hemingway pühamu, kus on temast üleelusuurune pronksist skulptuur ja palju fotosid. Aga Daikiri’d olid tõesti imehead!
Ernest Hemingway veetis Kuubal suure osa oma elust ja tema kunagisest kodust on tänaseks saanud majamuuseum ja üks populaarsemaid turismiobjekte. Siin on säilinud tema raamatukogu, palju käsikirju ja isiklikke esemeid. Tema kuulsaimad romaanid “Vanamees ja meri” ja “Kellele lüüakse hingekella” on just Kuuba saarel kirjutatud. Ta oli ka suur loomasõber, tema armsad koerad on koduaias viimse pelgupaiga leidnud.
Lisaks koloniaalajastu vaatamisväärsustele on Havanna äärelinnas peidus ka üks moodsa kunsti pärl mis kannab nime Fábrica de Arte Cubano (FAC). Endisesse toiduõli vabrikusse on ümber ehitatud kaasaegne kultuurikeskus, kus toimuvad erinevad kunstiprojektid. Avatud on näitused, restoranid, toimuvad Live-muusika kontserdid, filmide esitlused, käib vilgas ööelu. Ideaalne kohtumispaik suhtlemiseks ja aja veetmiseks.
Vahelduseks natuke maratonijuttu ka. Esimese ööbimise koha valikul sai määravaks maratoni alguspunkt, mis kodulehel oleva info järgi asus majutusest vaid paari kvartali kaugusel. Nüüd veel vaja võistlusnumber välja lunastada linna teises otsas asuvast hotellist. Mingi seitsemes meel ütleb mulle, et igaks juhuks tuleks üle kontrollida info stardikoha kohta ja selgubki, et see mis on kodulehel kirjas ja tegelik maratoni start asuvad teineteisest umbes nelja kilomeetri kaugusel. No hea, et see vähemalt viimasel hetkel selgeks sai.
Start jooksuvõistlusele antakse varahommikul kell 6. Pilkases pimeduses mööda Havanna tänavaid stardikohta liikudes kohtad ainult eelmise öö viimaseid pidulisi, hulkuvaid kasse ja prügiveoautosid. Kohale jõudes olin üllatunud, kui palju rahvast stardis oli juba ootamas aga siis selgus, et kõigile kolmele distantsile lastakse jooksjad korraga ja enamus jookseb ainult 10 kilomeetrit, oluliselt vähem on otsustanud poolmaratoni kasuks ja kogu seltskonnast vaid käputäis läheb maratoni jooksma. Kuidagi vähe tundus neid maratoonareid ja selleks oli ka põhjus, sest paljud välismaalased ei olnud teadlikud stardi asukoha muutusest ja nii nad meile vastu jooksid kohast, kus nende teada start pidi olema, et siis õigest stardist kell käima panna ja aja peale jooksma hakata. Oli ka neid, kes selle segadusse tõttu üldse starti ei jõudnudki.
Maratoni start pilkases pimeduses
Kui kell 6 hommikul on juba mõnusalt soe, siis pärast päikesetõusu hakkab temperatuur ikka jõuliselt üles kerima. Südalinn ja kuulus rannapromenaad Malecon on liiklusele suletud.
Aga suur osa maratonirada oli transpordile avatud ja nii tuligi siis joosta võidu võrride, autode, traktorite, busside ja hobukaarikutega. Õnneks olid teeületuskohtades liikluskorraladajad, kes jooksjaid nähes autod peatasid. Ühe ristmiku juures olin ka avarii tunnistajaks, sest autodele põles ju roheline tuli aga maratoonarid oli vaja üle tee lasta ja nii juhtuski et üks auto teisele suure pauguga tagant poolt ostsustas läheneda. Usun, et sarnaseid olukordi oli veel, sest segadus oli ikka korralik. Suur hulk energiat rajal kuluski selle peale, et kogu aeg liiklust jälgida, sest plaan A oli sellest suurest seiklusest eluga pääseda, plaan B mul seekord puudus.
Aga oli ka toredaid hetki, kus üks mees koos kahe vabalt kõrval jooksva labradoriga maratoni jooksis. Loodan, et koertele ikka vett ka juua anti selles põrgukuumuses.
Kohalik maratoonar koos kahe vabalt kõrval jooksva labradoriga
Päike kütab, temperatuuri näidik on juba üle 30 kraadi, asfalt sulab ja kõige tipuks see kohutav heitgaaside hais. Ma ei tea, mida siin autode kütusepaakidesse sisse lastakse aga see lõhn, vabandust hais, mis sealt välja tuleb on kohutav. Kurk on vingigaasidest valus, silmad kipitavad. Ma ei tea kuidas nad seal elavad. Ahjaa, õige, lisaks tasuta kooliharidusele on kommunistlikus Kuubas ka arstiabi tasuta. Küll need hingamiseteed jälle korda tehakse ja organid, mis enam ei tööta, välja vahetatakse. Väidetavalt ka ellujäämiseks vajalik toidukogus on kohalikele ilma rahata või siis väga odav.
Kui korraldajad lubasid lisaks veele, veel energiajooki ja snäkke siis tegelikult oli ainult vesi aga seda õnneks jagati pudeliga, sest vett kulus kõvasti. See mis joomisest järgi, sai pähe kallatud, et mitte päikesepistet saada. Distansti vahepeal automaatseid ajavõtusüsteeme ei olnud, ja joogipunktides kirjutati käsitsi võistlejate numbreid üles. Väga omapärane.
Aga finishijoone ma jälle ületasin ja enne kui medal jõuti kaela riputada olin juba ümbritsetud kohalikest, kes mind mu jooksutossudest tahtsid välja tõsta. Tegelikult nad alguses väga viisakalt palusid, et ma oma tossud neile kingiksin aga lõpuks läks selliseks vastikuks mangumiseks juba. Üks Ameerika naine ei pidanud sellele kõigele vastu enam ja andiski oma jooksusussid ühele kohalikule, vastutasuks astus paar meetrit hiljem koerasita sisse.
Kommunistlikus ühiskonnas on ju kõik võrdsed ja seetõttu olid vist medalid ka kõikidele sportlastele ühesugused, vahet ei ole, mis distantsi läbisid, kas 10, 21 või 42 kilomeetrit. Kui tavaliselt on maratoni medal kõige uhkem ja sinna on 42 kilomeetrit peale trükitud siis seekord seda luksust ei olnud ja 10 kilomeetri läbijaid ei paistnud see ka häirivat, sest õnnelike nägudega patseerisid nad mõõda linna ringi, medalid kaelas, et terve Havanna näeks, millise saavutusega nad hakkama on saanud.
Igatahes väga huvitav maratoni kogemus.
Aeg siirduda Kuubat avasatama ka Havannast väljaspoole. Rendiautode hinnad on Kuubas päris soolased, lisaks on kütus kallis ja ametlikes tanklates pahatihti otsas või on kütuse järjekorrad väga pikad. Kütust on võimalik osta ka mustalt turult aga seal on hinnad veel kallimad. Kuuba avastamiseks valisime ühistranspordi, sest põhiliselt turistidele mõeldud riiklik bussifirma Viazul pakkus võrreldes muude transpordivõimalustega küllaltki mugavat ja väga soodsat võimalust punktis A punkti B liikumiseks. Bussipiletid ostsin juba enne reisi internetist aga neid oleks saanud ka soetada bussiterminaalist. Aga kuna me teadsime oma liikumise graafikut juba ette, siis igaks juhuks ei tahtnud transporti juhuse hooleks jätta. Eriti üllatusi täis saarel, Kuubal!
Järgmine peatus on rumba sünnikodu Mantanzas. Seda linna kutsutakse ka “Kuuba Ateenaks” tänu selle rikkalikule kultuuripärandile ja ajaloolistele paikadele. Matanza tähendab tõlkes “tapatalgud”, mis viitab verisele ajaloole, kus Hispaania kolonistid kohalikega sõdisid.
Kuigi linna tänavad on räpased, auklikud, ebatasased, õhtusel ajal pimedad, siis järjekordne meeldiv vastuvõtt oli meil Casa particular’s. Meie käsutusse anti suur tuba veel suurema katuseterrassiga ja meie toa peal oli veel üks terrass, kus pakuti imemaitsvat õhtusööki. Elu linna kohal katusel on lihtsalt imeline ja nii ebamaine. Kõik on siin nii must ja valge, ilus ja kole samal ajal.
Maitsev õhtusöök katusel
Matanzase üks vatamisväärsustest on Kuuba vanimad ja kõige kuulsamad koopad, mis avastati 19. sajandi keskel, “Cuevas de Bellamar”, mis on lubjakivist ja kaunistatud stalaktiitide, stalagmiitide ja haruldaste kristallide moodustistega. Nendest koobastest on ka paljusid kohalikke lugusid ja legende ja üks legend räägib sellest, et koopad peidavad Hispaania kolonistide varandust, mis on siiani avastamata.
Cuevas de Bellamar
Matanzases saime tunda ka kuulsaid Kuuba elektrikatkestusi. Kui Havannas on elektriga varustamine prioriteet, siis väiksemates kohtades on igapäevased elektrikatkestused täiesti tavaline nähtus ja võib kesta mtmeid tunde.
Tavaline vaatepilt linna tänavatel on ka pikad järjekorrad riiklike toidupoodide bodega’de uste taga. Kuubal on käibel toidutalongide süsteem ehk kohalikel on talongiraamatud, et kõigile kuubalastele oleks tagatud põhitoiduainete miinimumkogus subsideeritud hindadega.
Omaette seiklus on Matanzasest Varaderosse sõitmine. Kasutasime selleks kohalikku taksot, mille palusime kodumajutuse omanikul organiseerida. Kahju, et kirja teel ei ole võimalik edasi anda neid lõhnu ja hääli, mida see masin tegi. 40 kilomeetri läbimine Kuuba mõistes täiesti normaalsel sõiduteel võttis aega umbes poolteist tundi, sest auto lihtsalt suri välja mitu korda, kuumenes üle või vajas iga natuke aja tagant tankimist, sest kütusepaagil oli vist auk sees. See sõit oli ikka tõsine meeleharjutus ja närvide proovilepanek.
Kuuba takso
Edasi Varaderost bussiga Trinidadi, teekonna pikkus 250 kilomeetrit võttis aega 7 ja pool tundi. Autoliiklus oli suhteliselt hõre aga kohati olid teed ikka väga kehvas seisus ja hobuvankritel on alati eesõigus. Hakkad juba vaikselt harjuma sellega, et kiiret pole. Tark ei torma.
UNESCO maailmapärandi nimekrija kuuluv Trinidad oli tõesti lummav oma värviliste koloniaalhoonete ja melanhoolse õhustiku poolest. Kitsad kivisillutistega teed, fotogeenilsed tänavad, hobuvankrid, palju erinevaid pastelsete toonidega maju, odav rumm, ägedad Ameerika autod, sõbralikud inimesed, maitsev söök, salsa, subtroopiline deliirium. Paradiis. Kui ainult neid räpaseid, auklikke tänavaid ja elektrikatkestusi poleks.
Ja jäejekordne meeldiv casa particular kogemus, Hostal Las Palmas. Majutuskoha omanik on rahvuselt sakslane, kes Kuubas reisil olles kiindus selle maa kultuuri, kliimasse, rummi, sigaritesse, inimestesse ja otsustas siia oma kodu rajada. See koht oli tõesti nagu oaas keset kõrbe, õhtusöögiks jälle maitsev kala, peremees pakkus oma isiklikest varudest kvaliteet sigarit ja mojito serveeriti basseini äärele.
Mojito retsept
Kõrges kokteiliklaasis tuleks segada ½ teelusikat suhkrut ja poole laimi mahl, seejärel lisada piparmünilehed (parima tulemuse saab siis, kui kasutad Kuubal kasvatatud troopilist piparmünti yerba buena) ja kõik see omavahel läbi tampida nii et piparmümdilehtedest mahl eralduks. Seejärel lisa 2 jääkuubikut ja 1 ½ untsi Havana Club Light Dry rummi. Täida klaas servani mulliveega ja segi läbi. Naudi jooki!
Trinidadi ööelu kekskpunkt on Discoteca Ayala, mida kohalikud kutsuvad La Cueva ehk koobas eestikeelde tõlgituna. Sügavale mäe sisse ehitatud, natuke kõhedust tekitav, jahe, värskendav, paljude baaride ja eritasanditel olevate tantsupõrandatega, hästi läbi mõeldud valgustehnika ja kvaliteetse helisüsteemiga ööklubi. Pileti hinna sees oli ka rummikokteil.
Cuba Libre saamislugu
Ameerika sõdurid tõid Kuubale Coca-Cola ja hakaksid seda siis rummiga segama, toostiks cuba libre ehk Kuuba vabaks, mis oli väidetavalt võitlemise põhjuseks. Kuubalased võtsid retsepti üle, lisasid sortsu laimimahla ja mõnikord ka bitterit ja hakkasid seda koos jääga serveerituna kõrgest klaasist pakkuma.
Diskoteegi põhilise klientuuri moodustasid üle keskea Hispaania mehed, kes noortele, kaunitele, siresäärsetele kuubalannadele kokteile välja käristasid ja vanemapoolsed Euroopa prouad, kes modelli välimusega Kuuba noortelt meestelt tantsupõrandal salsatunde võtsid.
Ja rahast ehk siis raha vahetamisest peaks ka kindlasti kirjutama. Kuubal kehtib üks ametlik valuuta, milleks on Kuuba peeso (CUP). Enne reisi natuke uurisin ja lennujaama rahavahetuse punktis pidavat kõige kehvem kurss olema. Kohapeal selgus, et natuke soodsam on pangas (kui reisi lõpus jäi kohalikku raha järgi, siis seda tagasi eurodeks ei vahetatud) ja veel soodsam kohalikes majutuskohtades, piima poes või kunstigaleriis. Kõige soodsam on aga tänaval raha vahetada aga see on ebaseaduslik ja võid petta saada (meie saime ühe korra petta 30 euroga). Krediitkaardiga saab ka mõnedes kohtades maksta aga arvestuskurss on puhas röövimine ehk mitu korda kallim, kui sularahas tasudes. Elu nagu filmis!
Rahavahetus kunstigaleriis
Ja need uksed! Paljudel majadel on hiiglasuured uhkete nikerdustega uksed.
Need majad on projekteeritud Hispaania arhitektide poolt just palavat kliimat arvestades. Maja keskel asub tavaliselt kiviplaatidega sillutatud sisehoov, mis on kaunistatud potilillede ja ronitaimedega.
Et tuul saaks vabalt sisse puhuda ei ole akende ees klaase vaid need on varaste kaitseks võretatud ja kui mööda tänavaid ringi kõndida, siis on paljudest akendest kostmas mõnusat muusikat. Elu käib siin salsarütmis. Kui oled juba natuke aega sellel maal veetnud, siis ei pane tähelegi, kuidas kiirustav kõnnak on vahetunud aeglase, pehme, nõtke salsasammuga.
Traditsiooniline Kuuba käsitöö, keraamilised plaadid.
Kuuba on ühtepidi väga ilus ja kultuuriliselt rikas maa aga samas ka õudust tekitavalt kole ja väga vaene riik. Meile sellest kümnest päevast täitsa piisas, hea on jälle tsivilisatsiooni naasta. Kui stjuuardess enne lennuki õhkutõusmist šampanjat pakub, võtan selle suure tänutundega vastu. Väikeste söömudega rüübates naudin mulli kihisemist ja selle mõrkjat maitset ning meenutan just lõppenud turbulentset reisi, üks silm naerab ja teine nutab.
